Viimastel sajanditel on inimeste suhe loodusega nõnda hägustunud, et üha enam levib uskumus, et inimesed on selle planeedi valitsejad. Tegelikkuses ju vaid osakesed suurest koos eksisteerivast tervikust. Shumei loodusliku maaviljeluse eesmärk on taas meenutada, kuidas on võimalik loodusega koostööd tehes maad harida. Jaapani mahepõllumajandusest teavad läänes vaid vähesed kuid veelgi tundmatum on selle toidukasvatusviisi spirituaalne liikumine Shumei looduslik maaviljelus.
Ajalugu
Shumei loodusliku maaviljeluse filosoofia (sarnaneselt Masanobu Fukuoka ideedega) kasvas välja keerukatest kultuurilistest ja sotsiaalsetest oludest, mis valitseid Jaapanis pärast II maailmasõda. Shumei asutaja, naturalist, kunstiarmastaja ja filosoof Mokichi Okada soovis kriisis olevat Jaapani toidukasvatussüsteemi muuta, kuna riigis valitses üldine toidupuudus. Looduslikus maaviljelussüsteemis nägi ta selleks võimalust, kuigi põlluharijatel oli raske usukuda, et on üldse võimalik midagi kasvatada ilma suurte rahaliste investeeringuteta ja kõrgtehnoloogilisi vahendid omamata.
Shumei loodusliku maaviljeluse põhimõtete järgi harib tänapäeval maad umbes tuhatkond farmi Jaapanis. Üle maailma on täielikult Shumei mõtteviisi praktiseerimisele pühendunud kümmekond talupidamist, mis on ühtlasi ka Shumei loomuliku maaviljeluse näidisfarmid. Lisaks on palju farme, kus neid meetodeid põldudel või aedades osaliselt kasutavad ning seda väga erinevate ilmastikutingimustega paigus. Itaalias ja Pratsusmaal kasvatatakse Shumei meetoditega oliive ning viinamarju. Vähemalt üks Shumei farmidest asub nii külma kliimaga paigas nagu Ameerikas Colorado mägedes.
Filosoofia
Shumei kolm põhiideed on leida tasakaal iseendas ning maailmas läbi kaunite kunstide arendamine, Jyorei(vaimsete harjutuste) praktiseerimine ning loodusliku maaviljeluse.
Meetod on mitmeski mõttes mahepõllumajanduse ideoloogiast sammukene ees. Sarnasus on muidugi, et ka Shumei süsteemis ei kasutata keemilisi väetisi ega biotsiide. Üks põhilisi erinevusi on aga see, et Shumei mõtteviisi järgi on mullas endas juba kõik olemas ning teda ei ole vaja parandada. Enamus mahepõllupidajaid kasutab sõnnikut ja teisi lisaaineid, et mulla viljakust ja struktuuri muuta. Loodusliku maaviljeluse mõtteviisi juures püüeldakse tasakaalu poole kogu loodusega. Selleks tuleks võimalikult palju jälgida, imiteerida ning omaks võtta looduses toimuvaid protsesse.
Täpseid kindlaks määratud reegleid, kuidas taimi kasvatama tuleb ei ole. Iga põlluharija otsustab oma maad jälgides, kuidas täpselt käituma peaks ning loob enda jaoks parima viisi, kuidas saaki kasvatada. Shumei looduslik maaviljelus ei ole lihtsalt toidu kasvatamise meetod, see on isikliku suhte loomine looduse ja taimedega.
Enamasti räägitakse, et me “toodame toitu”, kuid tegelikkuses suudab ainult loodus “ei millestki” toitu valmistada. Aiapidajad ning põlluharijad on kõigest looduse assistendid. Tavapõllumajanduses vormitakse ja parandatakse loodust põllumehe vajaduste ja tahtmiste järgi, et toota ihaldatud toitu suure kasumi eesmärgil. Vastukaaluks püüab Shumei looduslik maaviljelus luua tasakaaluka suhte mulla, taimede ja teiste elavate olenditega farmis ja selle ümber. Võib olla kõige raskem selle mõtteviisi omaks võtmise juures on kinnistunud tõekspidamine, et meie oleme nn looduse kroon, ning samuti, et on ainult põllupidaja kes maa ja taimede sooritusvõime täiuslikuks muudab. Iga peenar ja põld on omaette ökosüsteem, mis vajab hoolitsust täpselt konkreetse paiga vajaduste järgi ning põlluharijad peaksid omaks võtma praktiseerima viise, mis vastvavad selle konkreetse koha eriomadustele. Nõnda ei sekku inimene liialt looduse protsessidesse ning laseb maal (põldudel) loomulikul viisil toimetada.
Mokichi Okada on öelnud “Mida ning kuidas me sööme väljendab seda, mida me mõtleme ja oluliseks peame. Elu loob elu.”
Loodusliku maaviljeluse meetodid
Nendeks on:
- maapinna tervena hoidmine ning loomuliku mullaelustiku soosimine
- seemnete kogumine ja säilitamine järgmiseks hooajaks
- ning järjepidev maaharimine(viljavahelduseta).
Mitmekesine mullaelustik soosib tugevate, elujõuliste juurte kasvu ning taimedega sümbioosis oleva mükoriisa arengut. Kohalikest põlistest sortidest ja puhastest seemnest kasvavad terved ja vastupidavamad taimed.
Viljavahelduse puudumine ehk sama tüüpi taimede kasvatamine igal aastal samal maalapil on oluline selle poolest, et taimed kohanevad konkreetse paiga tingimustega paremini. Nad kasvatavad lõhkumata ökosüsteemiga mullas elujõulise juurevõrgustiku. Samuti laieneb seetõttu juurestiku pikendus ehk, mükoriisa mis aitab taimel suurema maa-ala pealt toitained koguda ja vett niiskusetasakaalu säilitada. Mükoriisast ehk seenevõrgustikust loe täpsemalt siit (Metsainternetist ja seentega väetamisest)
Terved taimed suudavad kahjurputukate ja konkureerivate umbrohtudega paremini toime tulla. Õppides lähemalt tundma umbrohtude omadusi ja iseärasusi on võimalik mõista mulla tervislikku seisundit ning sellest omad järeldused teha. Näiteks võililled, kõrvenõgesed ja aaskannikesed vohavad happelisemas(pH alla 7.0). Ka asjaolu, et paljud umbrohud on söödavad aitab neist teistlaadi kuvandi luua.
Nende kolme printsiibi rakendamine aitab kahjurputukate rünnakuid ning umbrohtude vohamise kontrolli all hoida muutes loodusliku maaviljeluse mitmetahuliseks süsteemiks, mis hoiab keskkonda, säästab energiat ning toetab kogukonda.
Loodusliku maaviljeluse esimene õppetund on see, et looduses juba on kõik olemas, mida taimed eluks vajavad.
Loodusliku maaviljeluse pooldajad väldivad kemikaale, hübriidseemneid, sõnnikut ning teisi lisaaineid. Mullal ja taimedel on loomulik võime jätkusuutlikult ilma lisaaineteta elada ja areneda ning end ise tervendada. Põllupidaja töö on optimeerida taimede kasvutingimusi nii, et nad suudaksid iseseisvalt paremini hakkama saada. Näiteks üheks võimaluseks on seemnete säilitamine ning ning nende kasutamine järgmisel aastal. Seemne geneetilises koodis salvestub teave konkreetse paiga ilmastikutingimuste ning maapinna eripärade kohta. Kogu seda infot arvesse võttes suudab taim konkreetses paigas kohaneda ning seal kõige paremal võimalikul moel edukalt kasvada.
Esimesed aastad päras loodusliku maaviljeluse või lihtsalt Shumei meetoditele üleminekut on tavaliselt kõige raskemad, sest mullas on veel palju põllumajanduskemikaalide jääke. Farmerid seisavad siis silmitsi kahjurputukate rünnakute ning haigusepuhangutega, mille tagajärjel võib saak kannatada. Selleks, et välja kurnatud maapinda taas täielikult elujõuliseks muuta kulub umbes kümme aastat. Kuna see on pikaajaline protsess, siis soovitatakse üleminekuperioodil mulla taas elujõuliseks muutmiseks loodusliku komposti kasutada.
Looduslik rohelistel taimedel põhinev toormultš ja piisavalt lagunenud kompost hoiavad mulla temperatuuri ühtlasema ning parajalt niiske.
Piisavalt kõdunenud rohttaimede osad(ilma seemeteta) ja lehed on kompostimiseks parim materjal ning mida lähemalt on võimalik neid hankida, seda parem. Kui see pole võimalik tuleks siiski hoolikalt jälgida, et nendega mürk-ja invasiivseid taimi kaasa ei toodaks. Kõige kasulikum oleks samast paigast saadud taimne kompost ära kasutada nende samade taimede “väetamiseks” kust orgaaniline aine pärines, sest see tugevdab konkreetse paiga looduslikku aineringkäiku. Kompost tuleb kergelt mulla pealmise kihiga segada.
Ka kompost sobib hästi multšimiseks. Pinnase multšimiseks ei pea kõdunemisaste nii kõrge olema. Taimede ja puude ümbruse ala katmiseks on hea kasutada värskeid rohttaimede osi ning lehti.
Dr. Diana Jerkins, USDA teadlane, kes on Shumei looduslikku maaviljelussüsteemi
põhjalikult uurinud on kirjutanud: “kui nn umbrohtusid kasutatakse haljasväetise või rohelise multšina ei lähe väärtuslik osa mullast kaduma, maapinna temperatuur püsib ühtlasem ning hoiab niiskuse tasakaalus. Lisaks sellele muudavad sügavale ulatuvate juurtega umbrohud mulla struktuuri õhulisemaks ning toovad sügavamatest kihtidest toitaineid ülemistesse kihtidesse, mida saagitaimed siis kasutada saavad. Kui umbrohi on ikka probleemiks, oleks mõistlik proovida külvata kattetaimestik, enne saagitaimede külvamist.”
Kastmine ei ole alati ilmtingimata vajalik ning selle eesmärgiks on kasta mulda, mitte taimi. Soovitatav on leida sobiv maalähedane kastmisviis, mis niisutaks ainult juuri.
Mokichi Okada nimetas loodusliku maaviljelust “põllumajanduskunstiks”, sest see pakub inimesele rohkem, kui tavalised aia-või põllutööd. Aedniku või põllupidajana on oluline on olla vilunud rohija või põllukündja, kuid kõige olulisem töö on hoolikas taimede, mulla ning putukate vaatlemine, et mõista, kuidas nad omavahel vastastikku toimivad. Selle teadvustamine võimaldab põllupidajal arendada loomuliku maaviljeluse süsteemi edasi, kasvatades taimi tervemalt, keskonnasäästlikumalt ning toomata sisse lisandeid väljaspoolt farmi. Looduslik maaviljelus juhib tähelepanu, et on oluline, võtta looduselt just nii palju kui endal vaja ja anda omalt poolt tasakaaluks vastu tänutunnet. Teadlik ühenduse loomine taimedega inimmõjutustega kooslustes (aias,põllul)ja sügava ausustuse praktiseerimne kõige ümbritseva elava vastu kandub omakorda edasi kõikidesse teistesse eluvaldkondadesse.
Looduslik maaviljelus juhib tähelepanu eneseteadvustamisele, kuna aia-või põllupidaja mõtted ja tunded mängivad suurt rolli taimede kasvatamise protsessis. Me võiksime taimedega tegeledes keskenduda tänulikkusele, usaldusele, austusle ja armastusele. Head mõtted muudavad toidu maitsvamaks:)
Mahetootmise vormina soosib Shumei looduslik maaviljelus väikesi ja keskmise suurusega farme, mis tõstab saagi kvaliteeti ja alandab pikemas perspektiivis kulusid. Suur osa tulust tuleb toodangu otseturustamisest. Shumei´le on oluline sõbralike suhete loomine ostjatega. Toodangu turustamine toimub enamasti O.T.T(otse tootjalt tarbjale) toituvõrgustiku kaudu. See muudab suhte põllumehe ja tarbja vahel palju personaalsemaks. Tarbjad tellivad regulaarselt hooajalisi Shumei tooteid ning nad on kindlad toidu päritolu ning kvaliteedi suhtes. Toidu tarbja on ka väga oodatud osa saama taimede kasvuprotsessist. Toiduvõrgustikuga liitunud inimesi kaasatakse toidukasvatamise erinevates etappides, nii istutamisel, saagi kogumisel, kui ka näiteks puude lõikamisel.
Looduslik maaviljelus püüdleb liigirikkuse ning ökoloogilise tasakaalu poole. Selleni jõudmiseks püütaksegi järele aimata looduses toimuvaid protsesse ning neid taimekasvatusse rakendada. Loodus õpetab aednikule või põllupidajale kuidas konkreetset maad harima peaks, mitte vastupidi.
Lühivideo ühest Shumei loodusliku maaviljelusest praktiseerivast aiast Ameerikas.
Esimene Euroopasse loodud Shumei näidisfarm asub 40 km Frankfurtist (am Main) põhja pool väikeses Steinfurth´i külas (mis on Saksamaal tuntud ka roosikülana). Neil käib abis mitmeid vabatahtlikke nii lähedalt kui kaugelt WOOFFingu kaudu kui ka teisi huvilisi. Iga kuu mõnel nädalavahetusel toimuvad seal ka paaritunnised metsikute maitse-ja ravimtaimede matkad.
Facebookis saab nende tegemisi jälgida siit.
Samuti on Inglismaa, Yatesbury´s üks Shumei näidisfarmidest.
Shumei loodusliku maaviljeluse kohta saab edasi lugeda nende veebilehelt.
Raamatusoovitus:
[…] Jaapani loodusliku maaviljeluse idee arenes välja sõltumatult Põhja-Ameerika mahepõllumajanduse liikumisest. Enamus Shumei praktiseerijad kasutavad taimede kasvatamiseks 100% vegan-tehnikaid. Organisatsiooni vaimne liider Mokichi Okada tuli 1930ndatel välja väetise-vaba ideega, mille ta hiljem nimetas looduslikuks maaviljeluseks. See erineb klassikalisest mahepõllumajandusest kahe aspekti poolest: viljavaheldust ei toimu, ning looduslik maaviljelus on osa Shumei spirituaalsetest püüdlustest muuta maailma ilusamaks ning rahulikumaks paigaks. Shumei meetodist loe pikemat postitust siit. […]
[…] Mitmetasandiline loodussõbralik Shumei väikefarm […]