Apelsinkõrvits ehk ´Uchiki kuri´(Cucurbita maxima) on väike oranži koore ja viljalihaga 0,5 kuni 1,5 kg kaaluv hästi säiliv kõrvits.

Ajalugu

Esimesed kõrvitsad toodi Jaapanisse Nagasakisse 16. sajandil portugali meresõitjate poolt. Hiljem levis sealt kandist maitsev köögivili kõikjale saareriiki. 19. sajandil saabusid ameerikast uued kõrvitsasordid. Üks neist oli kõva ja maitsetu suureviljaline sort ´Hubbart´, millest Hokkaido saarel aretati sort ´Kuri aji´( 栗味, jpn „kastanimaitseline“) ning sellest omakorda Aizu´s (Fukushima prefektuuris) uus kõrvitsasort ´Aizu-kuri-kabocha´(会津赤川甘栗かぼちゃ)

Kanazawas, Ishikawa prefektuuris tegi köögiviljaaretaja Matsumoto Saichiro(松本佐一郎) aastaid katseid sellest sordist veelgi paremat versiooni luua. See õnnestus tal lõpuks 1933 aastal, mil sündis praegu kogu maailmas tuntud kõrvitsasort ´Uchiki kuri´ ehk täpsemalt öeldes Utsugi-akagawa (punane koor)-amaguri (magus söögikastan)-kabocha (kõrvits). Siiski alles 1945. aastast, mil kõrvits kaubanduses laiemalt levima hakkas, hakati seda kutsuma Hokkaido kõrvitsaks. Alates 1990. on apelsinkõrvitsat imporditud Euroopasse ning paljudes poodides müüaksegi peamiselt apesinkõrvitsat muskaatkõrvitsa kõrval.

NB! Mõnikord kutsutakse ´Uchiki kuri´ sorti kõrvitsat Eesti keeles ka apelsinkõrvitsak, mis on söögikõlbmatu ilukõrvits (Cucurbita pepo subsp. pepo var. pepo Aurantia rühm).

Kõige parem oleks kõrvitsaid kasvatada maast veidi kõrgemal, kus on veidi soojem. Muld peab olema toitaineterikas. Näiteks kõrg-või hugelpeenras.

Head kulinaarsed omadused

Hokkaido kõrvits on mahlaka pähklise, kergelt magusa maitsega ja ühtlase tekstuuriga ning ei sisalda eriti kiude. Apelsinkõrvitsa maitset on võrreldud näiteks maguskastanitega. Seeda sobib ta väga erinevatesse nii magustesse kui ka soolastesse roogadesse. Samuti on kõrvits hea toorsalatites. Erinevalt paljudest teistest kõrvitsatest on ta koor üsna õhuke ning seega pole selle eelnev eemaldamine vajalik, kui just kreemist püreesuppi või torti ei tee.

Kasvatamine

Kõrvitsa kasvatamine on lihtne ning selleks ei ole vaja eriteadmisi ega liigset hooldust. Võid taimed toas ette kasvatada, et taime areng hiljem õues kiirem oleks. Külva seemned ettekasvatusanumatesse(näiteks vanad paberist kohvitopsid) aprillis. Kasta piisavalt, kuid mitte liiga palju, et seemned ja muld hallitama ei läheks.

Istuta taimed õue mais-või juuni alguses, mil öökülmaoht on möödas. Olenevalt aastast pärast 20. maid või isegi hiljem. Kindlasti kata noortaimed kattelooriga. Kasvuhoonesse võib taimed muidugi juba varem istutada. Seemned võib ka otse õue külvata, kuid ka seda alles siis kui öökülmaoht möödas. Seemned hakkavad idanema +14°C juures, kuid optimaalseks kasvuks ja arenguks on vajalik +20 kuni+25°C sooja.

Multš hoiab kõrvitsataimede juures mullas rohkem niiskust ning elavdam vihmausside ning mullamikroorganismide tegevust
Multš hoiab kõrvitsataimede juures mullas rohkem niiskust ning elavdam vihmausside ning mullamikroorganismide tegevust

Kõrvitsatele meeldib soojus ja valgus, kuid nad tulevad toime ka poolvarjus, kuid siis tuleb arvestada, et viljad on hilisemad. Hea oleks valida põhjatuulte eest kaitstud koht. Kõige parem oleks kõrvitsaid kasvatada maast veidi kõrgemal, kus on veidi soojem. Muld peab olema toitaineterikas. Näiteks kõrg-või hugelpeenras. Suure lehemassi tõttu on kõrvitsat alguses palju kasta vaja, kuid hiljem nii paju enam mitte, kui taimed kasvavad mitmekihilises kõrgpeenras.

Saaki saab augustist-oktoobrini ning kindlasti tuleb säilitamiseks mõeldud kõrvitsad enne öökülmade saabumist ära korjata.

Säilitamine

Kindlasti ei tohiks kõrvitsaid keldris säilitada, sest seal on nende jaoks liiga külm. Väikest kõrvitat peaks säilitama kuivas kohas, kus temperatuur püsib vahemikus 12-20 °C. Õigel ajal korjatud kõrvits võib säilida mahlase ja värskena kuni kevadeni.

Seemneid saab hankida näiteks siit(maheseemned.ee)