Olin juba ammu mõelnud, et peaks lapsega lõpuks ujulasse minema. Lükkasin seda pidevalt edasi lootuses, et ehk on veidi lihtsam, kui ta juba tahket toitu sööb ja ise istub. Tegin juba eelmisel õhtul söögi meile mõlemale valmis, pakkisin 100 asja kokku ning jõudsin isegi vankri piduri ära parandada.

Vaatasin õhtul õiget bussiaja ühelt veebilehelt, kuigi oleksin võinud ka 2-minutilise jalutuskäigu kaugusel olevasse peatusse jalutada. Õues sadas padukat ning miks peakski selleks peatusse minema, kui netist saab ka. Vähemalt nii ma lootsin ja usaldasin toda netilehekülge.

Järgmsel päeva hommikul sõime kõhud korralikult täis, sest teadsin, et aega võib reisi peale kuluda rohkem, kui ma tahaksin. Laps sõi ka õnneks üsna palju. Läksime bussipeatusse ning igaks juhuks vaatasin ka sealseid bussiaegu, kuid need olid hoopis teised kui tol veebilehel! Seal juures oli mingi number kuhu sai operatiivse reisiinfo saamiseks sõnumi saata. Tegin ka seda igaks juhuks. Järgmine buss oleks alles 2, 5 tunni pärast tulnud. Õnneks oli elukaaslane pakkunud, et võib meid lõuna ajal ära viia. Ta pidi meid 15-minuti pärast peale korjama. Panin juba vankri kokku ja kraami suuremasse seljakotti, et kogu seda kola parem kanda oleks. 20-minuti pärast tuli sõnum, et auto otsustas poole tee peal otsad anda. 7 peaks ju ometi õnnenumber olema, aga sel veebruarikuu päeval läks meil kõik viltu. Mõtlesin juba, et ujumine jääbki sel korral ära. Igaks juhuks vaatasin veelkord bussiaegu, kuid sel korral ühelt teiselt saidilt, kus olid ka rongiajad. 15-minuti pärast läks järgmine. Panin lapsele kiiruga riided taas selga, haarasin seljakoti ning pakkisin käru lahti. Jooksime rongijaama otseteedpidi, mis viis läbi munakividest raja ning järsu trepi, kust kilkava lapse käruga alla hüpitasin. Jõudsime õigeks ajaks, kuid too ühevaguniline rong oli üliväike ning kuidagi poolviltu mahtusime ennast vankri koha peale parkima, sest keegi teine juba oli selle okupeerinud. Ma ei kujuta ette, kuidas erivajadustega inimesed siin ühistranspordiga sõidavad. Rongisõit oli muidu vahva ja kiire, kuid kell oli juba palju ning ujumistundi olime juba lootusetult hiljaks jäänud. Rongijaam oli täpselt teisel pool linna ka ning kuna siin ülekäigu radasid eriti pole peab teede ületamiseks jube kaua passima, enne kui tee tühi on. Samuti lõppevad kõnniteed mõnikord täiesti suvalise koha peal ära või muutuvad nii kitsaks, et ehk üks kleenuke kass sinna kõndima mahub.

20190207_151046.jpg

Jõudsime ujulasse 15- minutit enne tunni lõppu ning lootsin, et ehk jõuame ikkagi sellest natuke osa saada. Riietusvahetusruumis oli õnneks ruumi küllaga, kuid kui tahtsin asju hoiukappi panna ei aktsepteerinud see mu 1-naelast münti, kuigi oleks pidanud. Siis saime töötaja käest ühe spetsiaalse žetooni, sest vanad masinad ei pidanud uusi münte tahtma. Üks vanatädi, kes meie kõrval ennist oma lugusid lastest ja ujumisest oli rääkinud sai mulle õnneks vahetusraha anda. Ta mainis, et ta tütrele ei meeldinud esimene ujumaskäik üldse. Kui basseini jõudsime olid kõik teised juba läinud ning laps oli seiklemisest väsinud ning paistis, et basseinis talle nii väga ei meeldigi. Saime 10 minutit vees olla ning siis hakkas mul endalgi jahe, mis oli vist ka peamine põhjus, miks lapsele vesi vastumeelne oli. L

Läksime ujulast nii kiiresti kui võimalik minema, sest kohvikut või kuiva istumiskohta seal ei olnud, kus last sööta oleks saanud, rääkimata siis minust endast. Kaasa pakitud lõuna jõudsin alles pärastlõunal kodus ära süüa. Bussijaama ei olnud õnneks kaugel, kuid pidime leidma koha, kus last imetada saaksin. Selle leidmiseks kulus meil 20-minutit, sest taaskord oli võimatu üle tee saada ning olime väga halval ajal vales kohas, taaskord. Kella kolme paiku päeval käivad vanemad oma lastel koolis järgi, sest alles 11-aastastel lastakse siin üksi koolist koju tulla. Sel ajal päevast on terve kooliümbrus muutunud suvaliselt autosid täis pargitud kaoseks, kus mõnikord pole ruumi kõnniteel jalutada, rääkimata siis sealt lapsevankriga läbi saamisest. Lõpuks saime kooli juures üle tee, sest helkurriietuses onu, kes lapsi üle tee aitab peatas ka meile liikluse.

Leidsime autoparkla kõrval ühe tühja pingi ning lõpuks sai laps korralikult süüa ning mina ärkvelpüsimiseks ühe energiabatooni nahka pista. Samal ajal mõtteid mõlgutades, millal omati need autod maa alla lähevad. Siin poolperifeerias arvatavasti kahjuks mitte niipea. Bussijaam oli peaaegu sealsamas ning enam ei olnud kuhugi vaja kiirustada. Tore, et saime lõpuks koju minna.

Kasutaja Therese Liise foto.
Selleks, et bussiga 120 km kaugusele minna.

Täpselt nii stressirohke on elu Walesis ilma autota ja arvatavasti ka mujal Suurbritannias maakohtades. Kõigil on siin neljarattaline ning nii kui lapsed 16 saavad saadavad vanemad nad autokooli ning perre lisandub uus tossutav liige. Mult on isegi küsitud, kas ma põrusin sõidueksamil läbi. Autovaba olemine on siin vägagi anomaalne nähtus, sest ühistransport on peaaegu olematu.