Saabun Bietenrood´i (holl k. peedipunane) tallu ühel tavatult kuumal juunikuu õhtupoolikul. Mind võtab vastu kastmisvoolikuga mängiv 3-aastane perepoeg, kes kavalalt naeratades veejoa minu poole suunab ning seejärel rõõmsalt kiljatades jooksu pistab. Sellise ilmaga ei oskaks paremat tervitust tahtagi. Pärast jahutavat „tervitusdušši“ kohtun viimaks ka teiste pereliikmetega.

Hollandis elavad endised loomaaktivistid Yvo ja Suzette ning nende kolm last Jippe, Raaf ja Yage on looduslähedane vegan perekond, kes otsustasid paar aastat tagasi maale kolida, et oma tõekspidamised praktikas proovile panna.

„Toitumise tagamaadest teadlikumaks saades tundus loomulik soovida parema kvaliteediga, eetilisemat ning keskkonnasõbralikult toodetud toitu, kuna tänases maailmas oleme jõudnud olukorrani, kus toit lendab kohale tuhandete kilomeetrite kauguselt ning sisaldab vaid riismeid potensiaalsetest toitainetest ja vitamiinidest,“ tõdes Yvo, kes töötas enne Bietenrood´i farmi leidmist mitmeid aastaid teistes mahetaludes, et praktilisi taimekasvatusega seonduvaid oskusi omandada. Yvo kasvas üles linnas ja tegi aastaid kaasa punkrock bändis nimega Antillectual ning ei unistanud tol ajal veel talunikuks saamisest. Suzette, kes oli kaua tegev IT-alal ja kirjutas vegan toidublogi on ka hetkel farmi virtuaalse poole ja lisaks kompleksi juurde kuuluva mahepoe eest vastutav. Mõlemad on nüüdseks veganid olnud üle 10 aasta.

Võimaluse oma ideid reaalsusesse rakendada ning teha elus kannapööre leidsid nad endises 35 aastat biodünaamilise põllumajanduse meetodeid praktiseerinud farmis, mille endised omanikud soovisid leida keskkonnast ning jätkusuutlikest põllumajandusmeetoditest hoolivad farmerid, kes projekti sarnastel loodusega kooskõlas olevatel alustel edasi viiksid. Kõrgeimate mahestandardite( Demeter) järgi üles haritud põlde oleks kahju müüa olnud mõnele tavatalunikule, kes elavast mullast vähe lugu oleks pidanud. Vegan-mahepõllumajanduse mullaelustiku heaolu ning permakultuuri printsiipe rõhutavad eesmärgid sobisid biodünaamilise maheviljeluse mõtteviise au sees hoidvatele endistele omanikele hästi.

1web
Talu juurde kuuluvas mahepoes on üsna mitmekesine valik. Kuna Bietenrood on selles piirkonnas üks vähestest mahefarmidest käib seal sisseoste tegemas ka inimesi paarikümne kilomeetri kaugusel asuvalt Saksamaalt. Enamasti on võimalik suurem osa värskelt müüdavatest köögiviljadest oma põllult saada, kuid lisaks tuleb sortimendi suurendamiseks sisse osta mõningaid eksootilisi puuvilju. Maapiirkonnas elades täistaimetoitlane olemine on keeruline, sest mahetoiduaineid ei ole väikestes külapoodides saadaval tihtipeale. Luues poe võidab pere ise, sest kvaliteetne toit tuleb koju kätte ning ka kohalikud, kes eetilisemat toitu süüa soovivad. Samuti on Yvo ja Suzette ostustanud olla pragmaatilised ning müüvad poes ka piimatooteid, sest liialt idealistlik oleks eeldada, et kõik ümbruskonna inimesed koheselt veganiks hakkavad. Maakohas, linnast kaugel ei ole võimalik eeldada, et kõik potensiaalsed kliendid, keda on palju vähem kui linnas päevapealt vegantoitu sööma hakkavad. Seepärast müüvad nad ka mitte vegan tooteid, enamasti Hollandis valmistatud vegantoodete kõrval, et inimesed sellisest võimalusest üldse teadlikuks saaksid. Nii on ainus võimalus, et turg üldse tekkima hakkaks. Mahefarmer, eriti vegan-mahefarmer on olla keeruline ning majanduslikult tulutoov on see alles mitmete aastate pärast, kui sedagi. Lähima väikelinna inimesed näiteks nende poes üldselt ei käi ning peavad neid vegan-farmereid pigem veidrikeks, kes on ette võtnud „võimatu missiooni“ loomi ja maailma päästa. Linnakad ostavad mugavusest toitu pigem suurpoekettidest, kuhu tarnitakse toit suurtoidutööstusest-ja farmidest, selle asemel, et toetada kohalikku tootjat, kelle põld on sealsamas ja saak värske.

Alustuseks kasvatavad nad 1,5 ha suurusel põllul peamiselt köögivilju, mida müüvad oma mahepoes ning O.T.T(otse tootjat tarbjale) süsteemi kaudu. Suzette loob lisaks hooajalisi retsepte, mida koos toidukastidega klientidele saata. Talutöödel käivad abiks huvilised nii lähedalt kui ka kaugelt, kes peavad oluliseks maheda mõtteviisi, toidusuveräänsuse ja loomade heaoluga seotud teemasid.

„Farmeri ja loomaaktivisti elu on tegelikult vägagi sarnased. Pidev pinge ning lühikesed unetunnid on garanteeritud. Põllupidaja elu on aga teisalt vägagi rahuldustpakkuv, sest töö tulemused on üsna kiiresti näha, kuid muidugi ka vead, millest õppida.“ tunnistab Yvo.

Astume ühte neljast kasvuhoonest, kust hoomab vastu pahvak niisket sooja õhku. Ühes kiletunnelis kasvavad ürdid ning paisuvad tomatid, teistes sirguvad seller, kurgid ning õitsevad baklažaanid. Juunis, minu külaskäigu ajal kasvas põllul ja kasvuhoonetes lisaks erinevaid salateid, koonuskapsast, brookolit, porgandeid, aedube, mitut sorti kartulit ja peete.

2_web
Taimekasvatuses on põhirõhk vegan-mahestandardite järgi toimuval maad minimaalselt kurnaval viljavaheldusel, mulla viljakust taastavatel haljasväetistel(ristik, lutsern jne.) ning tolmeldajatele mõeldud õistaimedel.

„Tahan, et meie lapsed kasvaksid üles toetavas looduslähedases keskkonnas, sest arvan, et igal lapsel on õigus puhtale mahetoidule. Tahan, et nad ise oma tõekspidamised avastaksid ning lisaks kõigele muule mõistaksid kuidas toit nendeni jõuab. Usun, et parim viis inimeseks kujunemise teekonna toetamisel on olla lastele eeskujuks ning mis peamine, heaks kaaslaseks,“ mainib Suzette.

Perekond tahtis disainida oma elu nii, et igapäevategevused oleksid maksimaalselt seotud panuse andmisega parema maailma loomiseks. Korteris elamine ning kaheksast viieni töötamine ei pakkunud neile enam selleks võimalusi.

„Samuti on see lastele hindamatu kogemus nii iseseisvuse kui ka iseende avastamise protsessis, sest neil on farmis rohkem vabadust ning puhtam keskkond,“ lisas Suzette. Koolis käivad nad 25-jalgrattaminuti kaugusel oleva linnakese Waldorfkoolis.

Farmis siblivad ringi ka kümmekond kana, 2 kassi, hobune, koer ja 5 lehma, kes on siin eelmiste omanike tungival soovil. Yvo ja Suzette tahaksid kunagi osana projektist näha farmiloomade varjupaika, kuid kuna hetkel on talu alles algusjärgus ei ole võimalusi kõiki suuri plaane korraga ellu viia. Seepärast käivad endised biodünaamilise talu omanikud loomade eest hetkel veel ise hoolitsemas. Yvo ja Suzette valduses on ainult murdosa kogu endisele farmile kuuluvatest aladest. Vanad omanikud tegelevad farmiloomadega ning kuigi loomad elavad sealsamas, väldib vegan perekond nendega lähedase kontakti loomist, sest hiljem oleks piinarikas näha neid ära viidamas. Need 5 ongi biodünaamilise farmi viimased lehmad ning, keda enam juurde ei muretseta. Loodan, et peagi on Yvol ja Suzettel võimalus talu juures avada loomade varjupaik.

6web
Apteegitill ehk fenkol – köögivili, mida tavaliselt kas armastatakse või vihatakse. Kuulun nende esimeste hulka, kuid kahjuks ei olnud maitselt aniisi ja lagritsat meenutav mugul veel söömiseks piisavalt suureks paisunud.

„Hiljem, kui meil on rohkem kogemusi ning resursse mõtleme alles farmi laiendamise peale, kuid hetkel, mil oleme sellega kõigest paar aastat tegelenud püüame esmalt samm-sammu haaval edasi areneda,“ tõdeb Yvo. Peaaegu igal kuul toimuvad farmis avatud uste päevad, kuhu on oodatud nii suured kui väikesed. Üritustel leiavad aset ekskursioonid põllule, töötoad lastele ning ilmselgelt pakutakse maitsvaid vegantoite.

„Teiste asjatoimetuste kõrval on tihti keeruline põllul kaua toimetada, kuigi seda osa farmeriks olemisest hindan ma kõige enam. Naudin üldiselt kogu uue projektiga alustamisega seotud kohustusi ja organiseerimist, kuid kõige rohkem siiski otsest maa heaks töötamist. See teeb rahulikuks ning rohimine on minu meelest kõige premeerivam tegevus üldse. Näen koheselt kuidas taimed taas „hingata“ saavad!“ lisas Yvo, kes paistis üsna õnnelik olevat, et minu külaskäigu ajal sai ta rohkem aega põllul veeta, kuna pidi mulle ju näitama, mida täpselt seal tegema pean. Vihmutite installeerimine teise põllu otsa, saagikoristus, toidukastide pakkimine ning istikute umbrohtudest vabastamine olid peamised töödest milles kaasa lõin.

Pärast kõigi neid pikki päevi füüsilist tööd tehes olin omadega üsna läbi ning peale rongis raamatu lugemise ei jaksanud eriti midagi teha. Tundsin vaid, et olen veel tänulikum kõigile neile talunikele, kes igapäevaselt erinevates maailma paikades meile toitu kasvatavad. Loodan, et peagi kasvab peale veel enam noori talunikke, kes näevad maailma avarama pilguga ja kasvatavad päris toitu.

Bietenrood´i talus toimuvat saab jälgida siit: http://bietenrood.nl/ ning Suzette toidublogi siit: http://www.suzette.nu/

Täispikk Artikkel ilmus ajakirjas Vegan  2018 veebruarinumbris.