Hügelkultuurpeenar (Hügelkultur, Hugelkultur) on mitmest kihist valmistatud kuhikpeener, mis sisaldab pehkinud palke ja oksi muud orgaanilist materjali. Peenart ei ole vaja pärast rajamist kunagi kaevata.Hügelkultuurpeenar jäljendab metsa all toimuvat looduslikku protsessi. Mahakukkunud puudest saavad tihti halud, mis kõdunedes sinna peale kasvanud seemnetele ja istikutele tuge ja toitaineid annavad.  Selline protsess aitab taimekasvupinnase viljakana ja soojemana hoida ning imab endasse rohkem niiskust, mis on näiteks hea viis kuidas liivasemale pinnasele peenraid rajada. Aja jooksul pehkivad puud hoiavad endas rohkelt vett. Üks ilus näide lausa kolme kuhikuga hugelpeenrasüsteemist.

Selline peenrameetod on Kesk-ja Ida Euroopas kasutusel olnud juba sajandeid kuid Austria permakultuuri pioneeri Sepp Holzeri poolt on Hugelpeenart lihtsalt edasiarendatud ning taas rohkem rajama hakatud.

Kuhik- ehk kompostpeenras hakkavad mullaorganismid oma elutegevuse käigus lagundama peenras olevat materjali, tootes soojust ja taimedele vajalikku huumust. Õhuline pinnas seob paremini niiskust ja toitaineid. Komposti ümbertöötlevate vihmausside käikude kaudu rikastub pinnas hapnikuga ja kondensniiskus püsib paremini mullas. Seda kasutavad oma vajadusteks taimed ja kastmine pärast esimest aastat pole üldiselt vajalik.

Soovitav on kasutada väheväärtuslikku pehkinud puid, igal juhul mitte toorest okaspuud. Soovitatakse näiteks kaske, leppa, õunapuud, haaba ning paju ning samuti vahtrapuud ning tamme. Peenra järsud küljed moodustavad päikesesoojust salvestava seina ning oma kõrguse tõttu heaks tuuletõkkeks, eriti kui seal peal kasvatada kõrgeid taimi, nagu päevalilli, või maapirni. Selle tulemusena tekib soe mikrokliima.

Kõige parem on peenar luua põhja-lõuna suunaliselt, sest siis saab see maksimaalselt päikest.

Hugelpeenar

Üks mida meeles pidada on see, et laguprotsessi käigus, kasutavad kõdunevad puud ära palju lämmastikku, kuid juba üsna pehkinud puudega ei peaks seda probleemi väga olema. Seepärast soovitatakse peenral esimesel aastal kasvatada kultuure, mis ei vaja nii palju lämmastikku nagu näiteks kartulid, sibulad, teised juurviljad ning liblikõielised. Viimased on kuhikpeenra rajamise esimesel aastal eriti olulise tähtsusega, kuna nad kasutavad õhulämmastikku ning viivad selle mulda, kus see siis teistele taimedele kättesaadav on. See on ettevalmistus järmise hooaja taimedele, kes ainult juurte kaudu lämmastikku omistada suudavad.

Taimede soojus- ning niiskusvajadusi arvesse võttes soovitatakse kuhikpeenra erinevatele tasanditel vastavaid taimi.

Ülal: Sooja armastavad vahemereürdid(lavendel, rosmariin, tüümian) või köögiviljad nagu tomatid ja suvikõrvits.

Keskel: Maasikad, päevalilled, kultuurmustikad, oad, herned, basiilik, spinat, seller. Oluline on meeles pidada et, maasikaid võiks kuhukpeenral alles teisel aastal kasvatama hakata, kuna liigne soojus võib tundlike juuri kahjustada.

Alumisel tasandil: palju niiskust vajavad ja hoidvad taimed nagu kartulid, kurgid, porganid ja kõrvitsad.

Vesirottide vastu soovitatakse kõige alla panna traatvõrk või laduda alla kiht kividestx. Oluline on ka peenra külgedele jätta ruumi kraavikese jaoks, kuhu vihmaga külgedelt voolav vesi jookseb.

Meetodid varieeruvad ning siiski kindlaid reegleid peenra rajamiseks pole. Võid puunotid lihtsalt mullale asetada, kuid võib kaevata ka enne kraavi. Kaeve sügavus oleneb peenra suurusest, kuid enamasti on mõõdud umbes 30cm-1,5m ning laius 50cm-2m. Kaevamisel pannakse eraldi mättad, pindmine viljakas muld ja sügavam muld. Peenar vajub kõdunedes esimesel aastal päris drastiliselt.

Kraavi laotakse võimalusel ühlase kihina kivid ning sinna peale kuhja puunotid ja kaetakse mätastega, mis asetatakse nottidele tagurpidi. Seejärel võib hunnikule veel oksi ja muud orgaanikat, adru ning komposti panna ja kõige peale viljakas muld ning põhukiht. Peenra küljed soovitatakse teha isegi 45-70 kraadise nurga all, sõltuvalt mullast. Liiga järsud seinad halvendavad peenra tihenemist ja toimimist.

Kui peenra süda teha peenetest puudest, siis kõduneb see kiiresti ja seal on soovitav kasvatada esimesel aastal ühe aastaseid taimi, hiljem aga kahe-kolme aastaseid taimi, näiteks maasikaid.

Kui peenra sisu on tehtud jämedamatest puudest, siis laguneb see aeglasemalt ja esimestel aastatel ei ole tulemus nii kiire, kuid muutub ajaga järjest paremaks. Aja jooksul peenrad vananevad, puidu ammendumise tõttu ning siis tuleb peenrad uuendada, ehitades need algusest peale uuesti üles.

Paljude fotode ja joonistustega postitus

ning teine postitus ka.

Video kuhikpeenra ehitamisest

Peenart ei ole vaja pärast rajamist kunagi kaevata ning teisel aastal, kui taimejuured on juba sügavamale kasvanud ei ole vaja peenart vist eriti kasta ka mitte.

Postitus minu rajatud Hugelpeenrast.

Vaata veel:

http://eesti-permakultuur.blogspot.com.ee/2012/08/hugel-kultuurkuhikpeenar.html

http://okomaja.ee/wp-content/uploads/2011/02/Permakultuur-Eestis.pdf

https://en.wikipedia.org/wiki/H%C3%BCgelkultur

http://www.peakprosperity.com/

http://www.richsoil.com/hugelkultur/

http://www.inspirationgreen.com/hugelkultur.html

https://www.berlin.de/ba-treptow-koepenick/aktuelles/pressemitteilungen/2013/mdb-bpd_25_06_2013_pdf_1_huegelbeet.pdf