Sookail(Rhododendron tomentosum syn. Ledum palustre) on igihaljaste lehtedega põlvekõrgune taim, mis on levinud peamiselt turbamuldadega paikades põhjalaiuskraadidel. Sitke kasvuga taim lõhnab eriti tugevalt kevadel õitsemise ajal. Cree keeles nimetataksegi taime kâkikêpakwa ehk „igavesed lehed“.

Männimetsa all kasvava sookailu lõhn seostuvad mulle lõõgastavate murakal käimistega. Meeli puhastav jalutuskäik soojas suvises rabaäärses metsas. Kõlab ju hästi?

Sookailu abil saab tükikest sellest mälupildist endaga koju kaasa võtta. Taime saab korjata aasta läbi, kuid kõige aromaatsem on ta kevadel enne õitsemist.

Suitsutamine

Sookailu suitsu on ruumide energeetiliseks ja haigusetekitajatest puhastamiseks, meditatsioonile häälestumiseks ning kahjurite peletamiseks kasutanud kõik põhjapoolkera põlisrahvad Hantidest Creedeni, kuna see on üks suurima eeterlike õlide sisaldusega taimi siinses külmas kliimas. Lõhn püsib tugevana mitmeid aastaid ning tihtipeale ei olegi vaja taime toas suitsutada, sest lõhn levib iseenesestki kõikjale.

Kappi riiete vahele lõhnastamiseks ning koide peletamiseks olen kuivatatud sookailu purustanud väikestesse looduslikust materjalist kotikestesse ning siis selle riiete vahele toppinud. Aroom püsib tõesti palju kauem kui lavendlil või koirohul.

_MG_6316sqweb22.jpg

Lõhnavihakese valmistamine

Korja sookailu alati kääride või terava noaga, et taime võimalikult vähe kahjustada. Ole austav ning korja igalt taimelt maksimaalselt 1/4, sest tal on neid lehti siiski endale energia- ning sulle hapniku tootmiseks vaja.

Vaja läheb

Tugevat naturaalsest materjalist paksemat niiti

vähemalt 15 cm puitunud sookailu varsi koos lehtedega

Alusta sidumist varte alumiselt poolt ning püüa see osa võimalikult tugevasti kinni siduda. Seejärel keeruta niiti tugevasti ümber okste, et vihake võimalikult tihkelt kokku jääks ning hiljem kuivades lõdvaks ei vajuks.