Läänemeres kasvav üks puhta vee indikaatorvetikatest on merihein(Zostera), mida leidub enamasti rannikumeres. Kuna neid leiab rannast harva ning enamasti väikeses koguses on kogu kalda ulatuses pisikesi kerakesi nähes tõespoolest tunne nagu tegemist oleks kellegi poolt valmistatud pallikestega.

Ülemisel pildil on üks suurimatest merepallidest, mida kunagi käes hoidnud olen. 

„Meriheina aasad on ühed väärtuslikumad ja enim ohustatud mereelupaigad üle maailma. Meriheina kooslused suurendavad elupaigalist mitmekesisust, pakkudes häid varje- ning toitumistingimusi paljudele teistele taime- ja loomaliikidele.” Novaator

Projekti raames püütakse meriheina asuala taastada, kuna merevee reostumise tõttu kaob see vetikaliik meie vetest.

Enamasti kevadel-ja sügisel pärast suuri torme on rannast võimalik mereheinast mere põhjas ümaraks rullunud merepallikesi. Kui neid on palju siis tekib tunne just kui oleks tegemist mõne uue vetikaliigiga, kes kuskil sügavustes elab ning nüüd tormiga rannale uhuti. Samuti meenuvad mustad tegelased Miyazaki animest “Minu naaber Totorost”.

Meriheinapallidele sarnanevad ka ümarat vormi, kuid elus vetikad, keda hea õnne korral ka Eesti järvedes näha võib. Tegemist on ohustatud liigiga, mis on Eesti punase raamatu nimekirjas. Kel on kodus akvaarium on kindlasti kuulnud järvepallist (Cladophora aegagropila), mis lisab veemaastiku huvitava hõljuva muru sarnase efekti. Kuna järvepallid on Jaapanis üsna levinud teab muu maailm neid ka Marimo (jap. 毬藻) nime all.